Käesoojendite leiutamise esimene etapp sai alguse Chu osariigist kevad- ja sügisperioodil. Chu piirkond oli niiske ja Chu elanikele meeldis auru vabastamiseks põletada lõhnavaid ürte perforeeritud viirukipõletites, leiutades nii kätesoojendajaid soojuse hajutamiseks ja soojuseks.
Muistsed kätesoojendajad olid umbes väikese meloni suurused, neid oli lihtne käsitsi kaasas kanda, muutes need palju mugavamaks kui ahjud või köetavad telliskivivoodid. Veelgi enam, muistsed inimesed kandsid laia-varrukatega rüüd, mis võimaldas neil varrukates või rinnas kätesoojendajaid kanda, millest tulenevad elegantsed nimed "varrukasoojendaja" või "käesoojendaja" või "käesoojendaja", mis lisasid nende kiinduvat varjundit. Kuid dünastiate vahetumisega muutusid veidi värv ja materjalid, samas kui kuju jäi suures osas samaks.
Varem said teadlased kätesoojendajatega käsi soojendada ja vereringet parandada, võimaldades neil üheaegselt kirjutada ja maalida. Nagu öeldakse: "Isegi kui luuletaja on kontini ära külmunud, paistab kevadpäike tema randmele."
Teine etapp oli kuumaveepudel, lame, ümmargune vasest või portselanist valmistatud pott, mille ülaosas on kruvi{0}}ava. Selle ava kaudu valati sisse kuum vesi ja pandi voodisse temperatuuri tõstma. Need olid erinevatest materjalidest, sealhulgas vasest, tinast ja keraamikast, ning olid üldiselt kõrvitsakujulised, väikese ava ja sisemise diafragmaga, et vältida lekkeid. Paljude 1970. ja 80. aastate inimeste kodudes on endiselt-säilinud näiteid. Varasemad versioonid erinesid ka materjali poolest, üldiselt olid need valmistatud vasest, tinast või keraamikast.
Kolmas etapp algas 1960. aastatel plasttoodete laialdase kasutamisega, mille tulemusel töötati välja plastist kuumaveepudelid (kolmas põlvkond), mis asendasid traditsioonilised kuumaveepudelid. Kolmanda põlvkonna seas olid kummist kuumaveepudelid, millest kõige varasem oli Yongzi kaubamärk – kallis lapsepõlvemälestus!